Mis on gegenpressing?

Gegenpressing ehk kontrapressing on jalgpallitaktika, mille mõte on lihtne. Kui pall käest läheb, hakkab meeskond seda kohe tagasi võitma, mitte ei tõmbu kaitsesse. Vahel piisab kahest söödust, et olukord täiesti pea peale keerata.Otsused sünnivad kiirustades. Just seda auku gegenpressing jalgpallis ära kasutabki.

Aitame sul mõista:

• kuidas genpressing väljakul toimib

• millised treenerid selle kuulsaks muutsid

• millised on taktika tugevused ja nõrkused.

Kust gegenpressing pärineb

Pressing ise pole uus. Palli survestamine on jalgpallis olnud sama kaua kui mäng ise. Relvana hakkasid seda tõsiselt kasutama alates 1960ndatest treenerid nagu Viktor Maslov, Rinus Michels, Valeri Lobanovski ja Arrigo Sacchi. Michelsi Ajaxis kasvas sellest välja totaalne jalgpall ja Lobanovski Kiievi Dünamo viis pressi teadusliku täpsuseni. Sacchi Milan 1980ndate lõpus oli üks esimesi, kus vastast pressis agressiivselt kogu meeskond korraga.

Vastupressing tänapäevane kuju sündis aga Saksamaal. Wolfgang Frank, kes juhendas Mainzis noort Jürgen Kloppi, külvas esimese seemne. Klopp ise on nimetanud Franki treeneriks, kes teda kõige rohkem mõjutas. Ralf Rangnick viis mõtte järgmisele tasemele ja teda kutsutakse siiani gegenpressing ristiisaks. Just Rangnicki käe all kasvas see Bundesliga treeningplatsidel omaette süsteemiks.

Klopp võttis idee ja tegi sellest oma. Tema versioon oli nii lärmakas ja kiire, et ajakirjanikud ristisid selle heavy metal jalgpalliks. Nimi jäi külge, sest täpsemat kirjeldust on raske välja mõelda. Rangnick oli juba 1990ndatel telekas tahvli ees seletanud, kuidas meeskond tervikuna peaks ruumi kokku suruma ja palli kõrgelt tagasi võtma, ning paljud tollased vaatajad pidasid seda kummaliseks. Aastaid hiljem sai samast jutust uue treenerite põlvkonna töövahend. Sama kooli on edasi arendanud Thomas Tuchel ja Julian Nagelsmann. Suur osa tänapäeva tippjalgpallist kannab kuidagi selle Saksa suuna jälge.

Kuidas gegenpressing väljakul toimib

Kõige lihtsam on seda seletada viie sekundi reegli kaudu. Pärast pallikaotust on meeskonnal umbes viis sekundit aega pall tagasi võita, enne kui vastane jõuab end ümber sättida. Viis sekundit kõlab vähe, aga treenitud meeskonnale on see terve igavik. Kuulsaks tegi selle Guardiola Barcelona, kuigi tööpõhimõte on igas vastupressingus sama. Kell hakkab tiksuma kohe, kui pall kaob.

Üksi seda ei tee. Kui ainult pallikaotaja vastasele kallale jookseb ja teised seisma jäävad, tekivad augud ja press laguneb. Sestap peab kogu üksus koos liikuma ja end kompaktsena hoidma, nii et vastasel poleks kuhugi sööta. Mängijad peavad olukorda lugema peaaegu instinktiivselt, teadma, millal joosta ja keda katta. Abiks on kindlad päästikud. Kohmakas pallivõtt, selg ees vastu võetud sööt või liiga aeglane tagasisööt annavad märku, et nüüd tuleb minna. See kõik nõuab tundide viisi harjutamist, sest õige hetk kaob sekundiga.

Tähtis on ka see, kus väljakul pressima hakatakse. Mõni meeskond käivitab surve kõrgel, juba vastase karistusala kandis, ja üritab palli võita võimalikult vara. Teine ootab pisut madalamal, laseb vastasel keskväljale tulla ja lööb siis kinni. Kõrge press toob rohkem palle ohtlikku tsooni, madalam variant hoiab selja taga vähem ruumi. Valik sõltub mängijate kiirusest ja sellest, kui palju riski treener lubab. Klopi meeskonnad on kaldunud kõrge pressi poole, Simeone Atlético eelistab madalamat ja kannatlikumat joont.

Praktikas on kaks põhilist varianti. Ühel juhul rünnatakse otse palli hoidvat mängijat, piiratakse ta sisse ja võetakse ruum ära. Teisel juhul jäetakse pallihoidja rahule, aga suletakse tema sööduteed, nii et ainus valik on mängida halba kohta või pall käest anda. Mõlemal juhul on siht üks, sundida vastast eksima seal, kus ta seda kõige vähem ootab. Kumbki variant ei tööta ilma julguseta.

Kolm näidet väljakult

Klopi Dortmund on selle stiili õpikunäide. Hooaegadel 2010/11 ja 2011/12 võideti järjest kaks Bundesliga tiitlit, mängides jalgpalli, mis pani terve Saksamaa rääkima. Teisele tiitlile lisandus Saksamaa karikas ja klubi kirjutas ajalukku oma esimese duubli. Sealt kasvasid Euroopa tippu Robert Lewandowski ja Mario Götze. 2012/13 jõuti Meistrite liiga finaali, esimest korda pärast 1997. aastat. Wembleys jäädi Bayernile alla 2:1, Arjen Robben lõi võiduvärava alles 89. minutil. Selle taga polnud kallite tähtede ost, vaid noor ja näljane koosseis, kes jooksis vastased sõna otseses mõttes ära. Tiitlit tookord ei tulnud, aga see meeskond näitas, kui kaugele agressiivne press viia võib.

Liverpoolis kordas Klopp sedasama trikki, ainult suuremas mastaabis. Ta saabus sinna 2015. aasta sügisel ja lubas klubi saatust muuta. Roberto Firmino oli ründajate seas omamoodi esimene kaitsja, kes alustas pressi kõige ees. Sellist pressingut näeb tänapäevalgi paljude tippklubide mängus, olgu selleks Premier League'i jalgpall või mõni muu suur liiga. 2019. aastal võitis Liverpool Meistrite liiga, alistades finaalis Tottenhami. Aasta hiljem tuli Premier League'i tiitel, mida klubi oli oodanud kolmkümmend aastat. Mohamed Salah ja Sadio Mané said pressist otsest kasu, sest pall jõudis nende ette sageli vastase väljakupoolel.

RB Leipzig on lugu teisest otsast. See on Rangnicki ja Red Bulli projekt, mis ehitati algusest peale kiiruse ja intensiivsuse ümber. Rangnick pani paika klubi mõtteviisi ülevalt alla, alates skautidest kuni treeninguteni, et iga uus mängija sobiks kiiresse pressivasse süsteemi. Kerkimine madalatest liigadest Bundesligasse võttis seitse aastat ja mõne hooaja pärast mängiti juba Meistrite liiga poolfinaalis. Masinavärk oli seal tähtsam kui üksikud nimed. Leipzigi mäng käib nii kõrgel tempol, et kui keegi tahab näha, kuidas gegenpressing päris täiskäigul välja näeb, on nende kohtumised selleks kõige lihtsam koht.

Tugevused ja nõrgad kohad

Populaarsusel on lihtne põhjus. Suurim pluss peitub kohas, kust pall tagasi võidetakse. Õnnestub see kõrgel, on vastase kaitse alles segaduses ja värav on lähedal. Klopp on öelnud, et parim mängujuht on hästi töötav gegenpressing, sest ükski sööt ei loo paremat olukorda kui õigel hetkel röövitud pall. Meeskonnad, kes pressi valdavad, löövad palju väravaid vahetult pärast pallivõitu. Press aitab ka palli enda käes hoida. Mida kiiremini pall tagasi tuleb, seda vähem tuleb ise järele joosta. Ja kui palli kätte ei saagi, saab vastase rünnaku sageli juba eos ära lõhkuda või palli mängust välja suruda. Pidev surve väsitab lisaks vastase pead, sest kui iga söödu järel keegi kohe kallal on, hakkavad vead tulema.

Hind on aga krõbe. Gegenpressing nõuab jalgadelt tohutult. Täie auruga pressimist ei jaksa ükski meeskond hoida augustist maini ja väsimus lööb välja nii mängu lõpus kui kevadel. Marcelo Bielsa Leeds oli selle poolest kurikuulus, mängijad jooksid end lihtsalt tühjaks. Seepärast vajab selline meeskond sügavat koosseisu ja tugevat füüsilise ettevalmistuse tiimi. Ka kohtuniku vile mängib rolli, sest agressiivne surve tähendab rohkem kontakte ja vahel ka rohkem kollaseid kaarte. Teine oht ootab kaitse taga. Kui vastane pressist läbi murrab, jääb kõrge kaitseliin lahti ja kiire ründaja võib sealt otse väravale joosta. Nii press ka enamasti murtakse, kiire ühe või kahe puutega mängu ja täpsete läbisöötudega.

Gegenpressing ja spordiennustus

Miks peaks ennustaja taktikast midagi teadma? Sest see, kuidas meeskond pressib, jätab mängupilti jälje. Kõva pressinguga meeskonnad kipuvad lööma väravaid kõrgetest pallivõitudest, aga jäävad ka ise avatuks kiiretele vasturünnakutele. Säärane loogika tuleb mängu, kui vaatad spordiennustuse valikut ja üritad aru saada, milline kohtumine tuleb lahtine ja milline kinnine. Taktika ei ütle kunagi kõike, aga see annab konteksti, mida paljas tabeliseis ei näita. Mäng kahe pressiva meeskonna vahel näeb harilikult teistsugune välja kui mäng, kus üks pool istub sügaval kaitses. Sama kehtib siis, kui üks meeskond on tuntud tugeva pressingu poolest ja teine mängib pigem oodates ja vastu rünnates.

Tähele tasub panna ka väsimust. Pressiv meeskond võib mängu lõpuveerandil tempo maha võtta, eriti kui kalendris on olnud tihe periood ja kesknädalal mängiti Euroopas. Väsinud jalg jõuab kohale poole sammu hiljem ja tribüünilt on see näha. Kevadel, kui mänge tuleb iga kolme päeva tagant, paistab vahe selgelt välja. Pressivate meeskondade kohtumistes tekib võimalusi mõlemasse otsa ja mänguhoog ei rauge, mistõttu näevad need matšid ka numbrites teistmoodi välja. Koosseisulehed räägivad siin selget keelt, sest rotatsioon ütleb pressiva meeskonna vormi kohta nii mõndagi. Need on asjad, mis aitavad mängu paremini lugeda, mitte lubadused, kuidas kohtumine lõpeb. Ennustus jääb alati sinu enda otsuseks.

Vastutustundlik mäng käib selle kõige juurde. Spordiennustus on lubatud ainult 21-aastastele ja vanematele ning Eestis teostab järelevalvet Maksu- ja Tolliamet. Kui mäng ei paku enam rõõmu, tee paus.