Kasvuraskused seljataga, tähed ootavad? Balti turniiri võit tõotab Eesti koondisele helget tulevikku

Neli Balti turniiri, kolm võitu. Eesti meeste jalgpallikoondis kinnitas vihmasel teisipäevaõhtul Lillekülas taaskord, et teiste Baltimaade jalgpallimeeskondade hulgas meile hetkel vastast ei leidu.

Eesti alistas poolfinaalis Tony Varjundi debüütväravast 1:0 Fääri saared ning oli finaalis sama skooriga üle Leedust, kes suudeti 90 minutiga ajada emotsionaalses mõttes täieliku plahvatuspiirini. Teises mängus oli väravaautoriks Karel Mustmaa, kelle jaoks oli (sarnaselt Varjundile) tegemist alles esimese väravaga Eesti A-koondise eest.

Kuigi mõlemad mängud võideti vaid ühe väravaga, peegeldas platsil nähtu Eesti koondise märksa võimsamat ülekaalu. 180 minuti vältel ei olnud kordagi sees habrast või kõhklevat tunnet, nagu asi hakkaks käest minema – vastupidi. 

Eesti väravasuul seisnud Karl Jakob Hein pidi küll mõnel üksikul korral tõrjetööd tegema, kuid kaitseliin – kust olid muuseas puudu Bundesliga mees Karol Mets ning Belgia liigas üha uusi kõrgusi vallutav Maksim Paskotši – seisid vankumatult vastas ega lubanud vastastel vähimalgi määral oma tahtmist peale suruda. Kumbki vastasmeeskond ei suutnud Eesti väravalukku lahti muukida ega tõtt-öelda sellele isegi lähedale jõuda.

Ehkki Balti turniirile omistatakse aeg-ajalt tühise võistluse mainet – et mis nende Lätide ja Leedudega madistamises ikka erilist – on sisuliselt tegemist Eesti koondise jaoks ühe adekvaatsema võimaliku mõõdupuuga. Vastasteks on riigid, kel meiega sarnane ajalugu ja seljataga sarnased keerdkäigud. Kuna maailmameistrivõistlusi me ilmselgelt lähiajal võitma ei lähe, siis miks ometi ei tohi me omasuguste vastu mängitava turniiri võitmise üle uhkust tunda? Muidugi tohime!

Eesti koondis on võitnud viimase viie aasta jooksul peetud neljast Balti turniirist kolm. Ent viimati  peegeldas Eesti ülekaalu tunnetuslikus mõttes kuidagi... veel tugevamalt. Eesti oli vastastest igal sammul üle. Mille pealt edu siis ikkagi tuli?

Kartmatu ja näljane keskväli

Olgem ausad – valikmängudes ei tule just liiga tihti ette olukorda, kus Eesti koondis oleks platsil kontrollivam pool. Niisiis ongi viimastel aastatel aeg-ajalt avalikkuses jutuks tulnud hinnang, et võib-olla ei olegi Eesti koondis suuteline palliga hästi mängima? Suurte vastaste vastu on strateegia peaaegu alati kaitsev ning kui pall saadaksegi, ei osata sellega tihtipeale midagi peale kontrarünnakule mineku pihta hakata.

Tihtipeale on sama teema osutunud probleemiks ka meiega samast klassist või isegi nõrgemate vastaste vastu – nagu näiteks mullu Andorra või Moldovaga – mängides. Kvaliteedi poolest võis Eesti ju üle olla, aga nii kui oli tarvis ise palliga mängida, olid mehed kipsis ning palliga mängust ei tulnudki suurt välja.

Seekordsed mängud Fääri saarte ja Leeduga ulatasid aga päris tugeva lootuskiire. Eesti hoidis palli, liigutas seda kiirelt ja täpselt ning jahtis näljaselt väravaid. Seejuures ei minetatud kontrolli mängu üle – Eesti mehed tegutsesid platsil nagu tasemel võistkond, kes ei pidanudki võitmiseks end ogaraks rabama.

Edu dirigeerimine käis otse mängu südames ehk keskväljal. Ning ei saa salata, et peatreener Jürgen Henni silme ees terendab edaspidi varasemast veelgi tugevam peavalu – kui kõik mehed, kellest lõviosa mängib seejuures välismaal korralikul tasemel, näitavad sellist kvaliteeti, siis kuidas nad ometi platsile ära mahutada?

Olulist rolli Eesti keskvälja kõrges efektiivsuses mängib kindlasti tõsiasi, et seal põhiraskust kandvad mehed on küll endiselt üsna noored – näiteks Rocco Robert Shein 22 ja Kevor Palumets 23, veidi kõrgemal mängiv Patrik Kristal alles 18 – aga koondisekogemust on neil juba küllaga. Tasapisi paistab kätte jõudvat aeg, kus lõikame paari aasta taguse ülinoore koondise kasvuraskustest välja arenevaid vilju – ning seda on ainult suurim rõõm näha.

Just nooremad mängijad – lisaks eelmainitutele ka näiteks Robi Saarma, Mihhail Kolobov, Erko Jonne Tõugjas ja loomulikult Tony Varjund – olid need, kelle olemasolu aitas Eestil luua ülivajalikku lisateravust ning leida uusi käike, mis veel paari aasta eest poleks ilmselt õnnestunud. Nüüd on mitmetel noortel meestel kogemus olemas, kuid aastaidki ees veel palju-palju. 

Ärkajad ehk Sinjavski ja Kreida

Samuti ei saa üle ega ümber kogenud meestest, kellest mitu näisid seekordses koondiseaknas olevat justkui ümbersündinud. Eelkõige on jutt loomulikult Vladislav Kreidast ja Vlasi Sinjavskist, kes panid oma teravate liigutustega kulme kergitama ilmselt kõik jalgpallisõbrad, kes viimaste aastate jooksul Eesti koondise mänge vaadanud.

Kreida möllas keskvälja südames nagu parimate päevade N’Golo Kante või Gennaro Gattuso. Pärast 2022. aastat oli Flora mehel koondisemängude arvestuses sisse jäänud lausa neli aastat pausi, kuniks ta tänavuseks Aafrika turneeks koosseisu ennistati. Ning nüüd, kodusel Balti turniiril oli 26-aastane Kreida justkui kala vees – püüdsid need leedukad finaalis kuidas tahes, aga Kreidast ei saanud nad mööda mitte ühegi valemiga.

Sinjavski puhul on koondisevormist juttu olnud veelgi enam – Tšehhi liigas on ta üks hinnatumaid mängijaid, kuid koondise eest on ta piirdunud ikka ja jälle pigem „oma ära tegemisega“. Oodatud ja loodetud teravus on jäänud tulemata ning väravaalgatusi on tulnud oodata pigem teistelt meestelt.

Aga nüüd, Balti turniiril, näis viimaks olevat platsile jõudnud seesama Narvast pärit mees, kes 2019. aastal FC Flora särgis eurosarjas Frankfurdi Eintrachti kollitas. Nii fäärid kui ka leedukad olid temaga püstihädas – teravus, täpsed puuted, korralikud tsenderdused...

Annaks vaid jalgpallijumal, et säärane hoog säiliks. Sest kui Eesti mehed suudavad sügisel Rahvuste liigas Islandi, Bulgaaria ja Luksemburgi vastu oma trumbid sama hästi maksvusele panna kui Balti turniiril, võime vabalt tasahilju ilusatest asjadest unistada.

Boonus: Kristali meistriklass

Balti turniiri finaali puhul oleks patt märkimata jätta see, mida tegi 18-aastane Patrik Kristal. Mängulises mõttes jäi tal teravusest vajaka, kuid see, mis tol päeval palliga välja ei tulnud, sai suuvärgi poolt kuhjaga kompenseeritud.

Kristal puges juba avaminutitest saati leedulastele niimoodi naha alla, et nood ei suutnudki enam taastuda. Mäng läks jõuliseks, robustseks ja vähehaaval räpaseks – aga Eestile see sobis. Leedu oli närvi aetud ja Sinisärgid kaifisid.

Leedu koondis teenis mängu jooksul kokku 10 kollast kaarti. Kümme! Vähemalt pooled neist võib julgelt panna Kristali töötlustegevuste arvele – Kölni duubelmeeskonnas mängiv mees koolitas endast peajagu pikemaid leedukaid, kel kuuldavasti olnuks võidu korral soolas päris korralik rahaline boonus, moel, mis pani vastaste tipuründaja lõpuvile järel veel temaga eraldi arveid klaarima minema ning vastasfännid sotsiaalmeedias vihakirju kirjutama.

Üks on aga kindel: Balti turniir süstis Eesti jalgpallifännidesse kuhjaga usku, et selle põlvkonna pealt võib sündida väga ilusaid asju. Nüüd tuleb ainult hoogu hoida ning loota, et turniiril näidatu õnnestub ka punktimängudes tulemuseks vormistada.

Jalgpallifännid, kes tahavad võita koondise sümboolikaga auhindu, siis tasub jalgpalli MMi vaadata pubis Dubliner, kus Euroopa ja Eesti spordiennustuse platvorm Vivatbet teeb erinevaid loose. On võimalus võita koondise VIP-pileteid, fännisärke ja salle. Viska pilk peale ka erinevatele boonustele, sest Eesti parimad koefitsiendid ootavad sind Vivatbetis.